|
|
Post by Isis Mey on Jul 8, 2011 15:28:14 GMT -5
Isis jalutas päris varajasel kella ajal parki. Tüdruk jalutas natuke ringi ning vaatas kastemärga rohtu. Kaalus korra pingile istumist kuid ka see olid kastest märg. Tüdruk toetus lõppuks lihtsalt ühe puu vastu ja vaatas päikest mis juba väljas oli.
|
|
|
|
Post by Tristan Black on Jul 8, 2011 15:35:43 GMT -5
Noormehe must mantel voogas tema seljataga kui ta mööda hommikust parki sünge varjuna edasi liikus, tumedad silmad kinnitunud väikesele kivisele teele. Tristan vihkas varajasi ärkamisi. Ta üldse ei seedinud päikest ega päeva. Polnud ka mingi ime. Üks tema vanematest oli verejanuline vampiir, kes põleks tuhaks niipea, kui päikesevalgus teda puudutaks. Tal oli aga piisavalt palju vedanud ning temas oli domineeriv deemoni geen, mis ei lasknud sel juhtuda. Päike hakkas üha rohkem nähtavale tulema ning hübriid üritas üha rohkem varjulisematesse kohtadesse jääda, kuid ometigi tema katse ebaõnnestus. Järsku kõndis ta kellelegi otsa ning kortsutas kulme. Kurat! oskas ta vaid vanduda. Teinud kindlaks, et mitte miski tema juures ei olnud kannatada saanud (eelkõige riided), viis ta lõpuks oma pilgu tütarlapsele, kes võis saada suurema löögi kui tema. Vampiirid olid ju siiski tugevamad kui inimesed.
|
|
|
|
Post by Isis Mey on Jul 8, 2011 15:39:39 GMT -5
Isis võppatas veel hullemini kui löögi jõust eemale põrkus. Süda meeletult pekslemas veendus ta kes oli talle otsa koperdanud ja ütles siis võimalikult rahuliku häälega "Tere." ning hõõrus oma külge kuni valu lakkas.
|
|
|
|
Post by Tristan Black on Jul 8, 2011 15:48:46 GMT -5
Hoolimata sellest, et tüdrukul võis tekkida isegi sinikas, kuigi Tristan ei olnud selles kindel, rääkis neiu temaga sellegi poolest täiesti rahulikul häälel. See üllatas deemonit. Tavaliselt kargavad ju inimesed kohe näkku ning hakkavad õiendama iga pisikese asja peale. Ta astus sammukese tahapoole, üritades varjus püsida.
Ta ei öelnud endiselt midagi. Mida ta olekski võinud öelda? "Palun vabandust!" ei olnud tema stiilis ning niisama tervitada pärast õnnetust oli ka väga veider.
|
|
|
|
Post by Isis Mey on Jul 8, 2011 15:59:52 GMT -5
Isis oli natuke aega vait ja vaatas lihtsalt sihitut punkti kuskil kauguses. Poiss oli kuidagi imelik. Isis vaatas teda korra. Ta oli mingil määral Hideyoshi moodi kui ilmselt mitte nii seltsiv. Tüdruk jõudis lõpuks järeldusele, et ebaviisakas on kedagi niimodi vahtida ja üle ületse kellegiga samastada ning vaatas kohe vabantavalt kõrvale. Tüdruk jõllitas natuke aega oma kingasid. Ta isegi ei teadnud miks ta lihtsalt ära ei läinud. Ta oleks võinud seda vabalt teha ja vahest oleks see isegi kõige normaalsem tegu olnud arvestades kokku põrget, aga samas ta ootas mingil määral, et poiss midagi ütlesk. Kas või talle vahtimise pärast näkku kargaks.
|
|
